Kermani vaibad

Kermani vaibad (mõnikord "Kirman") on Pärsia vaipade üks traditsioonilisi klassifikatsioone. Kerman on nii linn kui ka provints Lõuna-Iraani keskosas, kuigi mõnikord kirjeldab see termin tüüpi, mis võib olla loodud mujal. Kermani vaipu hinnatakse laia disainivaliku, laia valiku, looduslike värvainete ja kiudude kasutamise, suurepärase tõmbe- ja kulumiskindluse ning asjatundlike värvikombinatsioonide poolest.

Tavalises tootmises kasutatakse puuvillastel alustel asümmeetrilist sõlme, kuid harvad näited võivad hõlmata siidfliisi või osaliselt siidist või villase fliisiga siidist alust.
Tänu Kermanis valmistatud vaipade tohutule nõudlusele ja selle nõudluse keerulisele demograafiale on toodetud üllatavalt palju erinevaid stiile ja kujundusi. Mõned Kermani vaibad olid kootud selgesõnaliselt lääne raha ostjatele, teised aga väga erineva maitsega kohalikele tarbijatele.

Damaskuse roos on Kermani vaipade disainides kõige populaarsem motiiv, eriti Sabzikar Ravari ja Gol Sorkhi (punane roos) vaipades. Teised tuntud motiivid on "Ghab Ghora'ani", "Setooni", "Ghabi", "Kheshti", "Saraam Atiyeh", "Jangali", "Shekargah" ja "Lachak-Toranj". Antiiksete Kermani vaipade puhul kasutatakse sageli õrnade servade ja joontega Toranj mustrit. 19. sajandil Kermani vaipadesse kootud lillemotiivid on tuletatud Kermani lappide motiividest, mida omal ajal samuti Kermanis valmistati.

Kermani vaipade erivariant on Lavar või Ravar Kerman. Need vaibad, mis on toodetud põhjapiirkonnas Kermani linna lähedal Ravari külas, on eriti tuntud oma peene tekstuuri ja elegantse klassikalise disaini poolest, millel on pidevad vormingud ja keskne medaljon. Enamikul Ravari või Lavar Kermani vaipadel on kuduja või isiku allkiri, kelle jaoks vaip kooti.

Potivaipadel, mis on iseloomulik 16. ja 17. sajandi Kermani vaipade tüüp, on stiliseeritud lillede ja ülisuurte palmettide kujundus ning potid on asetatud kogu põllule.

18. sajandist pärit ja hilisemate Kermani vaipade puhul kasutatakse väga sageli "võre" motiive, kusjuures keskvälja on jagatud võremustriga, luues palju väikeseid sektsioone. Märkimisväärne illustratsioon on vaip, mis kuulus William Morrisele ja on praegu eksponeeritud Victoria ja Alberti muuseumis.[1] Kermani järgi tehti igasuguseid jooniseid, ka suuri kujundlikke. Londoni Victoria ja Alberti muuseumis on 1909. aasta vaip, mille kujundus kopeerib 18. sajandi prantsuse kunstniku Antoine Watteau maali.

Lääne turgude jaoks valmistatud tänapäevased Kermani vaibad on sageli kootud pehmetes heledates toonides, nagu merevaigukollane, roosa ja hallikassinine. Kasutada saab nii läänelikke motiive nagu triibud ja mitmesugused korduvad mustrid, aga ka traditsioonilisemaid poti- ja aiateemasid, loomakujusid ja pildikujundusi.

Tehnoloogia
May Beattie määratles seitse Kermani vaipade klassi ja tuvastas ainulaadse struktuuri, mida ta nimetas "vaasitehnikaks", mida iseloomustavad kolm sõlmeridade vahelist koe. Esimene ja kolmas on tavaliselt villane ja kõrge pingega, samas kui teine, madala pingega, on tavaliselt siid või puuvill. Lõimõngad on märgatavalt nihkunud ja Pärsia sõlm on vasakule avatud. See tehnika eristab Kermani vaipu nii Safaviidide perioodist (1501-1722) kui ka hilisemast perioodist (1722-1834). Enamikus Pärsia vaipades kasutati seevastu "türgi sõlme".

Kermani vaipade värvimine toimus villa kuhjamise ajal ja enne ketramist, võimaldades ühtlast värvi. Kermani vaipade valik on nii särav kui mitmekesine. Toonid võivad ulatuda elevandiluust, sinisest ja magentast kuni kuldsema ja safrani toonini.

ajalugu

Kerman on olnud oluline kvaliteetsete vaipade valmistamise keskus juba vähemalt 15. sajandist.

17. sajandil olid Kermani disainerid oma loovuse haripunktis ja nende kudumistehnikad olid nii keerukad, et mujal Pärsia impeeriumis polnud neid näha. Näiteks olid kangakudujad õppinud oma kangastelgesid sättima nii, et puuvillased lõimed oleksid kahel erineval tasapinnal. Seejärel lõigati villa koed, jättes osad kitsaks ja teised kõveraks, andes vaiba pinnale koheselt äratuntava lainelise viimistluse

18. sajandil pidasid mõned autorid provintsivaipu, eriti Siftani omasid, Pärsia vaipadest kõige väärtuslikumaks, osaliselt piirkonna villa, tuntud kui Carmania villa, kõrge kvaliteedi tõttu. Nader Shah, Naser al-Din Shah tellisid Kermanist vaibad. 18. sajandil.

19. sajandil oli Kermani linnal pikk linnatöökodade, peenvillase, kudumismeistrite ajalugu ja hea maine.